Eile oli kummaline päev. Tõusime üles enne viite, nii nagu ikka, ja olime maja ees valmis pisut enne kella poolt kuute. Peale tunniajast ootamist terrassil otsustasime ülemusele sõnumi saata ja aru pärida, et kuhu on jäänud auto, mis meid peale pidi võtma ja põllule viima. Saanud lakoonilise vastuse, et kuna auto vastu ei tulnud, on meil vaba päev. Olime pehmelt öeldes solvunud. Aga nagu öeldakse, on iga halva asja juures ka midagi head. Mõne tunni pärast, kui meil olemine juba pisut toredam oli, sõitis maja ette auto ning juht, astudes autost välja, sammus otse meie ukse poole, suur pakk kaenlas. Oo kui tore see oli kui Laura hüüdis, et mu arvuti tuli! Olin tõepoolest väga, väga õnnelik - sest eks see mure ju natuke mind saatis koguaeg - et niimoodi masinat võõrasse linna, 400km kaugusele jätta ja inimesi lihtsalt usaldada. Aga siin see on :)
No comments:
Post a Comment