Back@Brizzie

Ma ei teagi kust alustada. Tavaliselt öeldakse selle peale, et algusest. Ma alustan siis... Bundabergist.
See nädal põllul ja nende inimestega kellega oleme kohtunud, on olnud väga õpetlik, toonud endaga palju uusi kogemusi ning andnud aega järele mõtlemiseks.
See on suhteline, kas hinnata saadud kogemust heaks või halvaks. Ma pigem püüan positiivselt. See nädal on meid karastanud paljuski, ning muutnud kõvasti ettevaatlikumaks ja -nägelikumaks. Jah, me lahkusime Bundabergist. Põhjuseid oli mitu - nii elamistingimused kui ka töötasud ei olnud päris need, mis meile lubati. Positiivne on see, et jäime omadega "paati" - ehk teisiõnu teenisime raha, et maksta elamiskulud ning söök. Ent selline majandamine ei olnud meie arvates siiski jätkusuutlik ning me otsustasime võtta riski ja tulla tagasi Brisbane'i.
Tegelikult kui mõelda, tekitas kummalisi tundeid juba esimene õhtu kui sinna jõudsime. Majas kus ööbima pidime, oli meie jaoks vaid üks üheinimese voodi - ehkki oli teada, et tuleme kahekesi. Seega pidime teise voodi "ehitama" elutoa diivani patjadest. Meile lubati, et see olukord on ajutine, ent olukord kestis kolm päeva - seni kuni kaks inimest majast välja otsustasid kolida. Patjadega oli sama lugu - juba sinna minnes küsisime, kas peaksime need ise ostma - lubati, et kohapeal on kõik olemas, midagi pole vaja. Aga - ei olnud. Ei voodit ega patju. Ja kõige tipuks pandi meid magama sisuliselt verandale - läbi põranda nägime maja alla - ja ühel õhtul avastasin oma "voodi" kõrvalt väikese sialiku. Ma ei imesta, kui praktiliselt õues magada.
Hommikuti, nagu oli lubatud, pidi meid auto peale võtma ja põllule viima. Aga selle lühikese aja jooksul juhtus kahel korral, et vaatamata meie valmisolekule tööle minna, auto meile järgi ei tulnudki. Ühel juhul oli tegemist päris varahommikuse minemisega, mil olime valmis juba kell pool kuus; teisel juhul aga käisime küll hommikul põllul, ent kuna oli vihmane ilm lubati korraks koju riideid vahetama. Pärast aga - jälle - autot ei tulnud. Meie arupärimise peale, et kas meile tullakse järgi hiljem, vastati üsna lakooniliselt, et järelikult on meile vaba päev, sest hiljem enam inimestele ekstra järgi ei minda. Neil hetkedeil tundsin küll, et olen lihtsalt üks "number" paljude seas. Tahes tahtmata tekitas see tunde, et meil on küll töö, ent me ei saa olla kunagi kindlad, kas me seda tööd ka teha saame.
Töö iseenesest oli tore - saime veeta pikad päevad õues ning lõpmatuseni kirsstomatitega maiustada. Samuti loodust nautida ning enda kõrval uute inimestega tuttavaks saada. Küll aga - me ei ole vastu füüsilisele tööle, ent see seal oli tõepoolest isegi Austraalia mõistes üks madalamalt tasustatuid. Kõige tipuks ilmnes veel, et maja peremees otsustas hakata nõudma mingeid lisatasusid elektri ja vee eest, millest enne juttugi ei olnud. Selle lauluga me enam kaasa ei läinud ja nii oligi otsustatud. Liiga palju kummalisusi - ja see kõik kokku lihtsalt ei tekitanud tunnet, et peaksime jääma.
Mul on hea meel, et meie sõber Brisbanes ulatas meile kohe abikäe, lubades meil mõned päevad enda juures olla, täitsa niisama. Eks edasi vaatab kuidas saab - aga tunne on hea. Tõtt öelda kui me siia jõudsime, tundsime justkui oleks jõudnud tagasi koju. Ju siis oli vaja seda vahepealset kogemust, sel kindlasti olid omad õpetlikud eesmärgid. Nüüd on meil ka taktika kuidas tööd otsida, juba teada :)
Hea uudis on seegi - olgugi, et oleme tagasi alles teist päeva, kutsuti mind juba täna ühte Itaalia restorani prooviõhtule. Noh, minu miinus on see, et varasemaid kogemusi mul sellel alal ei ole, ent pluss jällegi see, et Millegipärast ma neile siiski silma jäin :) Lootusi ma kõrgeks ei ajaks, sest sinna tulevad proovipäevale ka need kel vastav kogemus olemas. Aga õhtu oli tore sellegipoolest! Isegi vaatamata sellele, et ma pool pudelit kallist veini lihtsalt kraanikausist alla kallasin, arvates, et kliendid on oma söömise lõpetanud. Tegelikult olid nad lagase laua koos tühjade taldrikute ja pooliku veinipudeliga lihtsalt korra omapäi jätnud ja laskisd mul arvata, et nad on lahkunud. Mul vajus süda saapasäärde kui nägin et nad tulid tagasi ja vein... oli juba läinud. Ega siin ei jäänudki muud üle kui aus olla ja vabandada. ja uued veiniklaasid tuua. Siiski - ma ei väsi kordamast - try and fail, but do not fail to try :)