Nonii, üle hulga aja saan jälle vajutada arvuti klahve :)
Ei, siiski pole see veel minu arvuti, mis mind siia ridadele tõi. Kuigi lootust on – sain eile kõne, et masin on parandatud ning saadetakse Bundabergi poole teele. Nüüd jääb üle vaid loota ja oodata, et see ka päriselt minuni jõuab. Kui jõuab siis väärib see kindlasti eraldi sissekannet koos pildiga :)
Töötame ühes kohalikus farmis, kus peamiselt korjame kirsstomateid, ent vahetevahel ka suvikõrvitsaid. Oleme ennast sellest heast kraamist juba üsna tomatiks söönud. Uskumatu, et ka sellest võib küllalt saada! Vahepeal tögamegi üksteist, kui kõht tühi, et – KUI tühi ta siis ikkagi on, kas ka nii tühi, et ka tomatid kõlbavad? :)
Kusjuures nali naljaks, aga vähemalt üks aasia tüdruk kellega koos elame, teeb endale tihti õhtuks toite, mis sisaldavad neidsamu kirsstomateid. Me aga tunneme siiski, et see on ikkagi nagu väikestviisi töö koju kaasa võtmine. Seega – tomatid jäägu põllule!
Tööle minekuks ärkame ülesse kell 4:50, et olla valmis kell 5:30, mil auto meid peale võtab ja põllu peale viib. Utoopiline küll, ent ka sellega harjub. Hommikud on hästi ilusad! Näeme päikese tõuse – sest ärkame vahetult enne seda, põhimõtteliselt pimedas, ning samal ajal kui oma hommikutoimetusi teeme, läheb iga minutiga üha valgemaks. Seega ukse peale jõudes ja autosse istudes on päike enamasti just äsjatõusnud. Ilusad algused päevadele.
Peale esimest koriluspäeva tõi peremees meid isiklikult koju, tagaistmel koos minuga veel kaks 5 kuust suurt koerakutsikat. Lisaks sellele, et olin päevatööst must kui murjam, olin koju jõudes ka veel karvane, ilane ja käpajälgi täis. Aga nalja ikka – ja nabani!
Mis aga tasudesse puutub siis vaikselt on hakanud tekkima arusaam, et ega siin kandis põllutööd just väga hästi tasustatud ei ole. Ka varem käinud on seda fakti kinnitanud. Jah, tõsi, mõned asiaadid, kes on kuid (mõnel juhul ka aastaid) harjutanud, teevad tõesti head korilustööd ning on kiired noppijad, aga no tõele au andes, ega nendega sammu pidada pole eriti kellelgi väga võimalik. Nende töötempo on lihtsalt utoopiline ja kui neid vaadata siis vahtima võibki jääda. Sest ei jõua ära imestada. Ei saa öelda, et me oleksime kõige aeglasemad korjajad, ent nii palju, et kõrvale panna, me samuti ei teeni. Kõik läheb olmekuludeks ära, seega oleme siin endamisi arutlemas, kuivõrd jätkusuutlik siiski selline farmitöö on. Vähemalt siin piirkonnas ja selles farmis. Esialgu muidugi oleme seal edasi, sest vähemalt püsime „paadis“ – st ei jookse omadega otseselt miinustesse. Kulud-tulud on tasakaalus. Aga ilmselt teeme siiski varsti uut uurimistööd, et mis ja kuidas edasi.
Kui oma masina kätte saan, panen kindlasti ka mõned pildid siia ja kirjutan pikemalt. Seniks aga – ruumi ja lendu fantaasiale! :)
Tere kõik kallid blogihuvilised, eelkõige kallid rändurid!
ReplyDeleteOlen ikka pidevalt lugenud ja kursis olnud teie toimetustega seal kaugel maal. Eriti tore on see, et tänapäevatehnika võimaldab pea ise teiega seal kohal olla (hetkepildid ja emotisoonid koheselt mobiiltelefoni). Austraalia reis täiesti tasuta!:)
Mis ma tahan teile, tsikid, seal kaugel öelda..omast kogemusest- kõigega harjub! Võõras kultuuris ja võõras situatsioonis tundub kõik esmapilgul hirmus ja kole. Ööbimistingimused, toitlustus, töö, mis te tegema peate- see on uus ja harjumatu. Alguses nutate, aga kui seal juba nädala olnud olete, siis ei oska arvatagi,et midagi imelikku on, sest inimene harjub kõigega! Mis ei tähenda muidugi,et see harjumuseks peaks jääma.
Kui see töö teil seal väga raske on ja tingimused kehvad, siis mõelge sellele, et sealt edasiliikudes ootab ainult parem ees! Ja te olete selle kogemuse võrra rikkamad ja tugevamad.
Mis ma aga kodusolijatele tahan öelda, eelkõige vanematele :), et blogisse kirjutatu on hetkeemotsioon. Siia kirjutadki kõik oma mõtted ja tunded, mis ongi õige ja seda kõik kodused ootavadki! See võib panna muretsema, aga tegelikult üldplaanis ei pruugi olukord nii mustvalge olla. Tean oma kogemustest, kui mu ema iga järgmist blogi lugema hakates värises, kas jälle lõppeb see nutuga. Vahel lõppes,aga enamjaolt siiski mitte. See kindlasti paneb muretsema, aga muretsemiseks pole põhjust. Sest Elisabetil ja Laural oleme ju meie siin! Kes kõik igatsevad, armastavad, kaasa elavad ja ootavad! See on nende valik ja meie toetame seda.
Teie Triin
Aitäh Triinu! Nii tore oli seda lugeda. Olen sellega väga nõus, et kõigega harjub ja selleks, et harjuda, tuleb aega anda. Õues Päike paistab ja on soe. Linnud rõõmustavad kevade üle :)
ReplyDeleteRaske on valikuid teha, sest kõik on pidevas muutuses AGA pidevalt on põnev.
Muretseda tõesti ei tasu, sest me püüame Teid ikka kursis hoida ja jagada nii neid väiksed muresid kui ka suuri rõõme :)
Olge terved ja rõõmsad,
Laura
Oleme teiega nii mures kui rõõmus! Peame pöialt ja varvast!
ReplyDeleteNäha päikesetõuse on omaette jõuduandev eluväärtus.
ReplyDeleteLoojanguid nähakse sageli, aga tõuse palju harvemini. See on praegu teie privileeg, kasutage seda teadlikult ja kogu südamest.