Gold Coast

Täna nägime esimest korda ookeani :) Kui mitte arvestada seda, mis paistis rohkem kui kuu aega tagasi lennuki aknast. Brisbanest on Gold Coast ca 1,5h autosõidu kaugusel.


Ereda valguse käes mänglev sinakasroheline meri oma värvides oli tõepoolest lummav!


The Portuguese Man o' War (Physalia physalis), also known as bluebottle. Stings usually cause severe pain to humans, leaving whip-like, red welts on the skin that normally last 2 or 3 days after the initial sting, though the pain should subside after about an hour.
Õnneks jäävad minu teadmised sellest elukast vaid teooria tasandile :)

The Day!

Vau - ütlen ma selle peale!
Täna sain kõne Türgi restoranist, kus eile prooviõhtul käisin - manager küsis, et kuidas mulle nende juures meeldis ja kas jäin rahule. Muidugi! Live-muusika saatel, mahedat küünlavalgust täis restoranis, kus toitu elava tule peal küpsetatakse ja töötajad üksteist sõbralikult toetavad ja teineteist märkavad, ei saagi muud tunnet peale selle, et ma siin tahangi olla, tekkida! Salaja küsis üks kelner mu käest köögis, kas kannan kolme taldrikut - ütlesin, et ega ei kanna küll. Siis ta näitas mulle kuidas seda teha - ütles, et nii olevat paremad võimalused tööle saada. Mul oli siiras heameel nii sõbralikust vastuvõtust :) Kolme taldrikut mul tol õhtul kanda õnneks ei tulnudki, ent manager rõõmustas mind täna sellegipoolest hea uudiega, et olen arvatud nende tiimi :) Jipikajeeee!!!!
No ja olgugi, et mul oli täna prooviõhtu ka Itaalia restoranis, ei tundnud ma enam absoluudselt mingit pinget ning läksin sinna lihtsalt heas tujus - like go with the flow - kui ma juba lubanud olin siis heaküll. No ja mis välja tuli - õhtu lõppedes oli mul ka seal töö olemas! Nii, et nüüd ongi - kas teha valik või - olla kahe koha peal. Tuju on igatahes laeligi :) Ja laupäev võib tulla!
Mis on huvitav - ka Laura sai täna töö! Kusjuures - pool tundi enne väljaminekut taipasime siis arutada restorani nimede üle ning üllatus üllatus - ta sai tööle samasse restorani! Olgui öeldud, et Brisbanes on kaks sellenimelist restorani, ja kuidagi juhtus nüüd nii, et mina töötan ühes, tema teises :)

Ipswich

Mänguväljak Ipswichi pargis. Järjekordne tervitus kõikidele mudilastele! Tundub juba, et mänguväljakutega tutvumisest on saanud minu siinne väike hobi :) Tänud Tonile!

Kevad!!!


(Kunstigaleriis) "In Bed" By Ron Mueck (Australian-born, London-based). Antud töö on kuus meetrit pikk ning kujutab endast hiigelsuurt voodis lamavat keskealist naist. Töö on sedavõrd mõjus, et naise silmad on tehtud täpselt nii, et kui voodi kõrvalt vaadata, näib, nagu vaataks ta sulle sügavale silma sisse. Kergelt tekitas see isegi kõheda tunde, ilmselt selle pärast, et skulptuur näis tõepoolest väga ehe.

Käisime täna Ipswichis, külas Airil. Ipswich on Brisbanest tunniajase rongisõidu kaugusel ning transpordiühendus kahe linna vahel on küllaltki hea (rong käib suisa iga poole tunni tagant!). Linnake oli armas, meenutades vägagi Tartut. Hoopis rahulikum kui Briss, ja reeglina ei satu sinna ka eriti turiste. Käisime Kunstigaleriis ning tegime väikese jalutukäigu pargis ja linna peal. Kevad on ikka kõikjale jõudnud! Puud õitsevad, linnud sädistavad ja magusad lõhnad on õhus :)

Oma tööotsimisega oleme olnud üsna edukad - hoolimata arvukatest äraütlemistest ning üha enam reaalselt tajutavamaks muutuvat konkurentsi tunnetades oleme siiski saanud ka positiivset tagasisidet. Olgugi, et minu ettekandja koht Itaalia restoranis (ilmselgelt mõistetavatel põhjustel) vett vedama läks, ei saa ma öelda, et ka see kogemus oleks olnud halb. Tunnen, et minu oskus ennast esitleda ning tagasilöökidest üle olla, on märgatavalt kasvanud, niisamuti enesekindlus.
Hetkel olen nö ühe jalaga tööl ühe kohviku juures, kuhu mind paluti promo tegema. Tegemist on ühe West Endi kohvikuga, mis iseenesest on küll armas, ent asukoha mõttes mitte just kõige paremas kohas. Vahva lugu on muidugi see, et esialgu öeldi mulle sealt, et tööd ei ole - ent lõpuks, peale pooletunnist vestlust omanikuga, päädis asi sellega, et ta soovis mind ikkagi oma kohvikut promoma (tööülesanded oleksid siis umbes sellised, et mul tuleks püüda tänavalt võimalikke kliente; juhatada kliendid lauda; vajaduel olla ettekandja, teha flaiereid, teha promotööd internetis jne jne). Siiski - ma võtan seda asja vägagi ajutiselt, sest ta oli oma soovides küllaltki laialivalguv ning esialgne kokkulepe oli, et vaatame kuidas nädala ajaga läheb.

Mina aga samal ajal otsin seda õiget kohta ikka agaralt edasi. Homseks kutsuti mind prooviõhtule ühte South Banki restorani - ja kusjuures teisest kohast sai täpselt samal ajal kutse ka mu armas elukaaslane - nii, et saab näha :)
Nüüd olen juba kogemuse võrra targem ning tean mida oodata - mida siis ilmselt tasub võtta kui eelist. Aga vot riietuse suhtes dikteerivad nad küll kõvasti - näiteks pean ma kandma pikki musti pükse, kinniseid musti kingi ning eest nööbitavat kolmveerandvarrukatega triiksärki. Vot siis!

Singapuri vormelid

Oma piltides-videotes tuhlates avastasin, et olime ju Singapuris olles ka väikese videoklipi teinud sellest, mismoodi maailmaklassi autode mootorid mürisevad. Kuigi see on juba väikestviisi ajaloo prügikastis tuhnimine, tekkis tunne, et nalja võib ju ka teha =) Igatahes on näha, et rääkida polnud võimalik, veel vähem korralikke lauseid moodustada. Olid ainult mootorid, ja seda nii ehedal kujul, et soojale ilmale vaatamata tundsin, et kananahk on ihul!
Aga edaspidi - lähen siiski edasi Austraaliaga. Luban!

Lugu sellest kuidas me öösel palmioksaga koju jõudsime

Käisime eile õhtul vabaõhu-salsa-peol! Tuleb välja, et selline tore üritus toimub siin igal reedel. Rahvast oli omajagu ja tantsisid kõik - kes esimest korda, kes teist kuud, kes viiendat aastat :) Kõige selle juures oli tore, et tantsud algasid pisut peale kella kaheksat ning öörahu huvides lõpetati pidu kell 11. Et kui tahta, saanuks veel City Catiga (praam, mis sõidab mööda Brisbane jõge) kojugi tulla. Nii uskumatu kui see ka pole, jõudsime me eile tutvuda ka kahe prantsusmaalt pärit noormehega, kellest üks on Eestist (!) täielikus vaimustuses ning on käinud seal viimasel ajal suisa 2x aastas. Kusjuures eriti meeldivat talle meie valged lumerohked talved ning Hiiumaa vaiksed rannad. Vot siis seda väikest ja ümmargust maailma :)
Koju oli meil jalutada ligikaudu tund aega, aga see on pigem eelis kui miinus, sest kevadöös on nii palju mida koju kaasa võtta! Heale tujule, nähtule ja kogetule lisaks ka palmioks, mille ilmselt opossumid oma kevadiste kädinatega palmi küljest kogemata lahti olid kiskunud. Igatahes otsustasime meie, et palmioks tuleb võtta ühes ja see kodus vaasi panna!

Back@Brizzie

Ma ei teagi kust alustada. Tavaliselt öeldakse selle peale, et algusest. Ma alustan siis... Bundabergist.
See nädal põllul ja nende inimestega kellega oleme kohtunud, on olnud väga õpetlik, toonud endaga palju uusi kogemusi ning andnud aega järele mõtlemiseks.
See on suhteline, kas hinnata saadud kogemust heaks või halvaks. Ma pigem püüan positiivselt. See nädal on meid karastanud paljuski, ning muutnud kõvasti ettevaatlikumaks ja -nägelikumaks. Jah, me lahkusime Bundabergist. Põhjuseid oli mitu - nii elamistingimused kui ka töötasud ei olnud päris need, mis meile lubati. Positiivne on see, et jäime omadega "paati" - ehk teisiõnu teenisime raha, et maksta elamiskulud ning söök. Ent selline majandamine ei olnud meie arvates siiski jätkusuutlik ning me otsustasime võtta riski ja tulla tagasi Brisbane'i.
Tegelikult kui mõelda, tekitas kummalisi tundeid juba esimene õhtu kui sinna jõudsime. Majas kus ööbima pidime, oli meie jaoks vaid üks üheinimese voodi - ehkki oli teada, et tuleme kahekesi. Seega pidime teise voodi "ehitama" elutoa diivani patjadest. Meile lubati, et see olukord on ajutine, ent olukord kestis kolm päeva - seni kuni kaks inimest majast välja otsustasid kolida. Patjadega oli sama lugu - juba sinna minnes küsisime, kas peaksime need ise ostma - lubati, et kohapeal on kõik olemas, midagi pole vaja. Aga - ei olnud. Ei voodit ega patju. Ja kõige tipuks pandi meid magama sisuliselt verandale - läbi põranda nägime maja alla - ja ühel õhtul avastasin oma "voodi" kõrvalt väikese sialiku. Ma ei imesta, kui praktiliselt õues magada.
Hommikuti, nagu oli lubatud, pidi meid auto peale võtma ja põllule viima. Aga selle lühikese aja jooksul juhtus kahel korral, et vaatamata meie valmisolekule tööle minna, auto meile järgi ei tulnudki. Ühel juhul oli tegemist päris varahommikuse minemisega, mil olime valmis juba kell pool kuus; teisel juhul aga käisime küll hommikul põllul, ent kuna oli vihmane ilm lubati korraks koju riideid vahetama. Pärast aga - jälle - autot ei tulnud. Meie arupärimise peale, et kas meile tullakse järgi hiljem, vastati üsna lakooniliselt, et järelikult on meile vaba päev, sest hiljem enam inimestele ekstra järgi ei minda. Neil hetkedeil tundsin küll, et olen lihtsalt üks "number" paljude seas. Tahes tahtmata tekitas see tunde, et meil on küll töö, ent me ei saa olla kunagi kindlad, kas me seda tööd ka teha saame.
Töö iseenesest oli tore - saime veeta pikad päevad õues ning lõpmatuseni kirsstomatitega maiustada. Samuti loodust nautida ning enda kõrval uute inimestega tuttavaks saada. Küll aga - me ei ole vastu füüsilisele tööle, ent see seal oli tõepoolest isegi Austraalia mõistes üks madalamalt tasustatuid. Kõige tipuks ilmnes veel, et maja peremees otsustas hakata nõudma mingeid lisatasusid elektri ja vee eest, millest enne juttugi ei olnud. Selle lauluga me enam kaasa ei läinud ja nii oligi otsustatud. Liiga palju kummalisusi - ja see kõik kokku lihtsalt ei tekitanud tunnet, et peaksime jääma.
Mul on hea meel, et meie sõber Brisbanes ulatas meile kohe abikäe, lubades meil mõned päevad enda juures olla, täitsa niisama. Eks edasi vaatab kuidas saab - aga tunne on hea. Tõtt öelda kui me siia jõudsime, tundsime justkui oleks jõudnud tagasi koju. Ju siis oli vaja seda vahepealset kogemust, sel kindlasti olid omad õpetlikud eesmärgid. Nüüd on meil ka taktika kuidas tööd otsida, juba teada :)
Hea uudis on seegi - olgugi, et oleme tagasi alles teist päeva, kutsuti mind juba täna ühte Itaalia restorani prooviõhtule. Noh, minu miinus on see, et varasemaid kogemusi mul sellel alal ei ole, ent pluss jällegi see, et Millegipärast ma neile siiski silma jäin :) Lootusi ma kõrgeks ei ajaks, sest sinna tulevad proovipäevale ka need kel vastav kogemus olemas. Aga õhtu oli tore sellegipoolest! Isegi vaatamata sellele, et ma pool pudelit kallist veini lihtsalt kraanikausist alla kallasin, arvates, et kliendid on oma söömise lõpetanud. Tegelikult olid nad lagase laua koos tühjade taldrikute ja pooliku veinipudeliga lihtsalt korra omapäi jätnud ja laskisd mul arvata, et nad on lahkunud. Mul vajus süda saapasäärde kui nägin et nad tulid tagasi ja vein... oli juba läinud. Ega siin ei jäänudki muud üle kui aus olla ja vabandada. ja uued veiniklaasid tuua. Siiski - ma ei väsi kordamast - try and fail, but do not fail to try :)

Meie värvilised päevad

Tomatid väikese šokolaadiga. Vaheldust on vaja =)



Et kust siis saavad need kirsstomatid poodi?



Päikesetõus Bundabergi moodi.



Nii nad kasvavad ja korjatud saavad. Punased tomatid punase liiva peal.

Süleläps on tagasi!

Eile oli kummaline päev. Tõusime üles enne viite, nii nagu ikka, ja olime maja ees valmis pisut enne kella poolt kuute. Peale tunniajast ootamist terrassil otsustasime ülemusele sõnumi saata ja aru pärida, et kuhu on jäänud auto, mis meid peale pidi võtma ja põllule viima. Saanud lakoonilise vastuse, et kuna auto vastu ei tulnud, on meil vaba päev. Olime pehmelt öeldes solvunud. Aga nagu öeldakse, on iga halva asja juures ka midagi head. Mõne tunni pärast, kui meil olemine juba pisut toredam oli, sõitis maja ette auto ning juht, astudes autost välja, sammus otse meie ukse poole, suur pakk kaenlas. Oo kui tore see oli kui Laura hüüdis, et mu arvuti tuli! Olin tõepoolest väga, väga õnnelik - sest eks see mure ju natuke mind saatis koguaeg - et niimoodi masinat võõrasse linna, 400km kaugusele jätta ja inimesi lihtsalt usaldada. Aga siin see on :)

Kirsid tomatipõllul

Nonii, üle hulga aja saan jälle vajutada arvuti klahve :)

Ei, siiski pole see veel minu arvuti, mis mind siia ridadele tõi. Kuigi lootust on – sain eile kõne, et masin on parandatud ning saadetakse Bundabergi poole teele. Nüüd jääb üle vaid loota ja oodata, et see ka päriselt minuni jõuab. Kui jõuab siis väärib see kindlasti eraldi sissekannet koos pildiga :)

Töötame ühes kohalikus farmis, kus peamiselt korjame kirsstomateid, ent vahetevahel ka suvikõrvitsaid. Oleme ennast sellest heast kraamist juba üsna tomatiks söönud. Uskumatu, et ka sellest võib küllalt saada! Vahepeal tögamegi üksteist, kui kõht tühi, et – KUI tühi ta siis ikkagi on, kas ka nii tühi, et ka tomatid kõlbavad? :)

Kusjuures nali naljaks, aga vähemalt üks aasia tüdruk kellega koos elame, teeb endale tihti õhtuks toite, mis sisaldavad neidsamu kirsstomateid. Me aga tunneme siiski, et see on ikkagi nagu väikestviisi töö koju kaasa võtmine. Seega – tomatid jäägu põllule!

Tööle minekuks ärkame ülesse kell 4:50, et olla valmis kell 5:30, mil auto meid peale võtab ja põllu peale viib. Utoopiline küll, ent ka sellega harjub. Hommikud on hästi ilusad! Näeme päikese tõuse – sest ärkame vahetult enne seda, põhimõtteliselt pimedas, ning samal ajal kui oma hommikutoimetusi teeme, läheb iga minutiga üha valgemaks. Seega ukse peale jõudes ja autosse istudes on päike enamasti just äsjatõusnud. Ilusad algused päevadele.

Peale esimest koriluspäeva tõi peremees meid isiklikult koju, tagaistmel koos minuga veel kaks 5 kuust suurt koerakutsikat. Lisaks sellele, et olin päevatööst must kui murjam, olin koju jõudes ka veel karvane, ilane ja käpajälgi täis. Aga nalja ikka – ja nabani!

Mis aga tasudesse puutub siis vaikselt on hakanud tekkima arusaam, et ega siin kandis põllutööd just väga hästi tasustatud ei ole. Ka varem käinud on seda fakti kinnitanud. Jah, tõsi, mõned asiaadid, kes on kuid (mõnel juhul ka aastaid) harjutanud, teevad tõesti head korilustööd ning on kiired noppijad, aga no tõele au andes, ega nendega sammu pidada pole eriti kellelgi väga võimalik. Nende töötempo on lihtsalt utoopiline ja kui neid vaadata siis vahtima võibki jääda. Sest ei jõua ära imestada. Ei saa öelda, et me oleksime kõige aeglasemad korjajad, ent nii palju, et kõrvale panna, me samuti ei teeni. Kõik läheb olmekuludeks ära, seega oleme siin endamisi arutlemas, kuivõrd jätkusuutlik siiski selline farmitöö on. Vähemalt siin piirkonnas ja selles farmis. Esialgu muidugi oleme seal edasi, sest vähemalt püsime „paadis“ – st ei jookse omadega otseselt miinustesse. Kulud-tulud on tasakaalus. Aga ilmselt teeme siiski varsti uut uurimistööd, et mis ja kuidas edasi.

Kui oma masina kätte saan, panen kindlasti ka mõned pildid siia ja kirjutan pikemalt. Seniks aga – ruumi ja lendu fantaasiale! :)

Bundaberg

Lubasin eile endale, et teen tana postituse. Vahepeal aga juhtus nii palju, et peaaegu oleks jaanud tanagi kirjutamata. Nagu on naha, ei tule mul tana ka tapitahed valja. Hommikul, kui panin arvuti toole, avastasin oma suureks ehmatuseks, et ekraan on omadega taiesti labi. Kuna meid on toas kuus ja asjade paigutamisega riiulitele on olnud raskusi (ruumi vahesuse tottu), panin oma arvuti eile ohtul viimase asjana koti korvale porandale. Hommikuks aga, ilmselt, oli keegi sellele peale astunud. Ja nii lihtne ongi tehnikaga. Nyyd olen kolmesaja dollari vorra vaesem ning valusa kogemuse vorra rikkam. Niisiis tuli leida probleemile lahendus ning sellega oleme sisuliselt terve paeva tegelenudki. Arvuti andsin ara ning uus ekraan tellitakse Sydneyist. Asja juures on aga veel yks konks, nimelt lahkume homme Brisbanest. Ent kohti kus selliste muredega, nagu minu pisikesel tana oli, tegeldakse, ei pruugi olla enam nii lihtne teisest linnast leida. Yhesonaga tegin veel teisegi emotsionaalselt raske otsuse ja jatsin arvuti siia. Koht ja teenidajad olid usaldusvaarsed, seega ma olen enam kui kindel, et saan arvuti tagasi. Aga ikkagi - jatta see voorasse linna vooral maal - mul toesti on tunne nagu oleksin lapse ara andnud. Ja nyyd jaab yle ainult usaldada.

Aga natuke muud juttu ka. Tooga oleme nyyd nii kaugel, et pakkumisi oleme saanud rohkemgi kui oleme joudnud reageerida, mis on iseenesest tore :) Cv-de jagamine, naost nakku vestlused ja helistamised on kandnud vilja. Oma otsuse langetasime sisetundest lahtuvalt ning otsustasime liikuda Brisbanest edasi Bundabergi poole. Homme laheme rongi peale ning farmer kelle juurde toole laheme, lubas meile vastu tulla. Emasid paneb see muidugi muretsema, aga uskuge, ka meil on kohutunne ja intuitsioon :) Naiteks saime pakkumise ka Kununurrasse, mis on siit 6 paeva kaugusel kui autoga soita. Vahepeal otsisimegi reisikaaslasi, kelle ka leidsime, ent viimaksel hetkel otsustasime siiski, et see pole meie tee. Kindlasti on tore labi Austraalia korbete autoga soita ja muinasjutulist maastikku nautida, ent siiski tuleb selleks oma reisikaaslasi veidi rohkem tunda.
Pisut olen nukker, sest mu lapsuke jaab siia. Olgugi, et saan ta ilmselt nadala aja parast Bundabergis katte.

Siiski roomus olen ka, sest Bundaberg ootab! :)

Kohanemine

Nonii, tasapisi hakkan kohanema. Olen palju aega mutiaku visanud, internetis surfates ja tööportaale läbi kammides, cvisid saates ja apply'sid esitades. Nüüd, olles rohkem suhelnud ka teiste packpackerite ja kohalikega, on selgunud, et kogu see internetindus pole siin kuigivõrd teema üldse - sest kõik kes tööle on saanud, on saanud tänu sellele, et nad on lihtsalt ise sisse marssinud ja end tööle pakkunud. Oeh. Ma hakkan alles nüüd vaikselt aru saama miks inimesed mu pärast muret tundsind kui lahkusin. Niuks. Aga nüüd olen siin ja vaja on taktikat muuta. Täna käisin linnapeal ja astusin lihtsalt sisse kohtadesse, mis mulle sümpaatsed tundusid. Jätsin vist ligikaudu 15 cv-d maha. Homme on plaan hakata helistama lähimate linnade infolaudadesse ning ajama farmerite kontakte taga. Uhh. Imelik on olla selline "agressiivne". Väga mitte-eestlaslik ju. Aga jah, vaid face to face taktika toimib. Niisamuti, ilmselt, otse helistamine.
Ma tean, et minu probleem on see, et ma ei armasta muresid lähedastega jagada. Aga Laura ütles, et peaks. Sest siis on mure poole väiksem ja lahendus leiab ka tee :)
Et mis ma nüüd teen? Prindin veel natuke cv-sid välja =)