Homme varahommikul 8:40 asume lennukiga teele Alice Springsi poole, mis on lähim suurlinn Ulurule - ehkki vahema nende kahe koha vahel on ligikaudu 450 km. Seal teeme sisseostud ja kohtume oma eelnevalt broneeritud karavaniga, milles ja millega majutame end ja liigume ringi 9 järgmist päeva. Kuna näha on palju siis enne Ayers Rocki (Uluru) juurde jõudmist peatume Kings Kanyonil, mille avastamiseks oleme plaaninud kuni kaks päeva.
http://en.wikipedia.org/wiki/Kings_Canyon_%28Northern_Territory%29
Ilmselt ei tasu mingisugust mobiililevi sealt oodata, mistõttu saab olema omamoodi kogemus maailmast täiesti ära lõigatud olla. Kuigi on võimalik ilmselt kasutada satelliitühendust, olen otsustanud oma reisi "levist väljas" vastu pidada :)
Vrtual tour: http://maps.panedia.com/map?lat=-25.344336&lng=131.034622&z=15&mt=s
Thursday, March 29, 2012
Monday, March 19, 2012
Showers
Ükspäev sõitis Car Spa'sse BMW millel numbrimärgiks MOCKBA... riskisin eluga ja tegin pildi. Karvane uusrikas oli samas ruumis, aga seljaga minu poole.
Kui kliente ei ole, teen lollusi - näiteks pildistan ennast, et teile rõõmu teha ja näidata.
... ja kui ikka veel kliente ei ole (vihmaga täiesti tavaline nähtus), siis teen veel pilte. Selle leti taga teen (ka näiteks) organic kohvisid. Mõnikord natuke imestan ka kui keegi tuleb tagasi ja ütleb, et "kuule hea kohv oli, tee veel". Siis olen seda nägu et "ohmistenüüd" :)
Shower... päikest on palju. Olen mõtetes teie kevades ja kujutlen kuidas kevadveed teie jalgu märjaks teevad ja vesiseid ninasid koju toovad. Kuidas päikesekiired lumelt ja pesemist vajavatelt aknaklaasidelt vastu kiirgavad. Kuidas kalendrisse pilku heites tahaks mütsid kapisügavustesse matta ja hõlmad laiali tõmmata ning õue joosta. Kuidas iga lisanduv plusskraad südame kiiremini põksuma paneb. Kuidas tulpide nägemine lillepoes mõtted nende koju viimisele ja vaasi panemisele viib... kuidas kuidas kuidas... kuidas TE seal olete?!? Ma olen teiega. Rohkem kui arvate.
Austraaliasse aga tuli sügis. Siin on päike endiselt, ent sademete hulk on suurenenud. Ja pimedaks läheb varem - kell pool seitse ja üsna kiiresti. Ehkki - siinne sügis on suuresti võrreldav meie väga sooja suvega, kus palju troopilist vihma. Üks huvitav loodusnähtus on, millest alguses aru ei saanud, kuid mida nad ilmateates tihti lubavad - "showers". Mõtlesin mina, et ju see on ausside viis rääkida vihmast. Tuleb aga välja, et vihm on täiesti eraldi mõiste. Ja isegi "showers" võib jagada kaheks - sest kasutusel on veel mõiste "isolated showers". "Showers" tähendab tugevat ootamatut vihmasadu, mis kestab vaid paaikümnest sekundist kuni mõne minutini ning kaob täpselt sama ootamatult kui ilmus. "Isolated showers" aga seda, et lühiajaline tugev vihmasadu on vaid kindlates kohtades - eriti kummaliselt tore on seda kogeda auto või bussiga sõites, sest siis saab sellest kõige parema pildi. Nagu sõidakski lihtsalt - pilve alt läbi. On märg ja sajune - ja siis järgmisel hetkel kuiv ja pilvitu. Vaid vihmapiisad aknaklaasil reedavad, et ilmselt jäime mõne kavala pilve alla. Mõnikord lubab ilmateade kõike korraga - ja siis kui veab - kogedki kõike. Tore on tegelikult. Seepärast kannan oma rohelist kassivihmavarju alati endaga. Sest kunagi ei tea millal duššiga pihta võib saada :)
Unistus Ulurust näitab end iga päevaga üha reaalsemalt. Ostsime ära lennupiletid. 31. märtsil lendame Alice Springsi ning seal rendime karavani, mis saab nii meie sõiduvahendiks kui koduks 8-9 päevaks ja ööks. Olen elevil, väga :)
Unistus Ulurust näitab end iga päevaga üha reaalsemalt. Ostsime ära lennupiletid. 31. märtsil lendame Alice Springsi ning seal rendime karavani, mis saab nii meie sõiduvahendiks kui koduks 8-9 päevaks ja ööks. Olen elevil, väga :)
Sunday, March 11, 2012
Binna Burra
Vaade puude kõrguselt
Puu otsas
Binna Burra
King Orchid (Dendrobium speciosum)Binna Burra is a parcel of private land surrounded by Lamington National Park in Queensland, Australia. The settlement lies in the north-eastern corner of the Lamington Plateau, 75 km south of Brisbane. It is a part of the World Heritage site, Gondwana Rainforests of Australia (formerly Central Eastern Rainforest Reserves). Access to Binna Burra is from Beechmont, via a mountainous road not suitable for large caravans. The name, Binna Burra, is an Aboriginal word meaning "where the beech tree grows"
Binna Burras tegime mitu väiksemat buswalki, ent lähitulevikus on plaanis ka midagi pikemat ette võtta. Minus, igatahes, tekitas see hasarti - võimalusi vihmametsades matkata on seal tohutult. Bushwalki pikkus sõltub täpselt sellest kuivõrd valmis sa tunned end olevat ja kui palju jaksu sul on. Kõige lühemad rajad on 1-2km, ning kõige pikemad (ja sinna EI pääse autoga) 21-24km. Muide, brožüüril oli ühe raja kõrvale märgitud 21.4km ja one way... ma kaldun arvama, et sellisele matkale tuleb küll kaks päeva varuda ja telk kaasa võtta.
Et päris kohale jõuda, tuli sõita mägiteed-mööda - milleks, kusjuures, kulus ligikaudu kolmveerand tundi! Oli huvitav järgida meie teekonda GPS-pealt, mis selle aja jooksul vaid minimaalselt liikus. Mägiteedel sõites oli pidevalt ärevus sees, kuna vahepeal ei olnud mingit võimalust, et kaks autot üksteisest samal ajal mööduda saaksid -sest tee lihtsalt "kuivas kokku/kadus ära". Pidevalt käis mõttemäng iseendaga, et "aga mis siis kui..." Tegelikult - üks hetk see "mis siis kui" muidugi juhtuski - mõte ju tõmbab ligi. Niisiis olime vastamisi teise autoga - aga ega siin muud võimalust polegi kui üks paneb tagumise käigu sisse ja otsib võimaluse kuhu korraks kõrvale keerata, et siis teisele teed anda.
Mitmes kohas nägime ka väikeseid müügilette ilma müüjata - enamasti oli võimalik osta "Horse poo'd" - või orgaanilisi mangosid. Ei, need asjad pole sugugi nii kaugel üksteisest kui arvate :) Igatahes - jätnud endast maha 5 dollarit kogumiskarbikesse, olime 3 ülimaitsva mango võrra rikkamad. Mis mulle aga päriselt sümpariseeris oli see, et inimesed olid nii usaldavad. Sest see kõik käis ju aususe peale. Inimese päris loomus tuleb ju välja siis kui keegi teda ei kontrolli - ja siin - oli usku headusesse. Inimese heasse loomusesse. Mõte oli ilus - ja me toetasime seda :)
Nende suurte puude kaisus ja looduse mitmekesisuse keskel olles tärkas minus tõeliselt ehe igatsus muinasjuttude järgi. Ilmselt tuleb mul nüüd kuskilt J. R. R. Tolkineni "Kääbik" välja võluda ja seda uuesti lugema asuda.
Huvitavalt kombel tabasin end ka mõttelennult, et mitte meie ei saa inspiratsiooni muinasjuttudest, vaid muinasjutud - olgu need kui ilusad, koledad, ulmelised või uskumatud tahes - on inspireeritud hoopis päris elust.
Jah, niipidi.
Binna Burras tegime mitu väiksemat buswalki, ent lähitulevikus on plaanis ka midagi pikemat ette võtta. Minus, igatahes, tekitas see hasarti - võimalusi vihmametsades matkata on seal tohutult. Bushwalki pikkus sõltub täpselt sellest kuivõrd valmis sa tunned end olevat ja kui palju jaksu sul on. Kõige lühemad rajad on 1-2km, ning kõige pikemad (ja sinna EI pääse autoga) 21-24km. Muide, brožüüril oli ühe raja kõrvale märgitud 21.4km ja one way... ma kaldun arvama, et sellisele matkale tuleb küll kaks päeva varuda ja telk kaasa võtta.
Et päris kohale jõuda, tuli sõita mägiteed-mööda - milleks, kusjuures, kulus ligikaudu kolmveerand tundi! Oli huvitav järgida meie teekonda GPS-pealt, mis selle aja jooksul vaid minimaalselt liikus. Mägiteedel sõites oli pidevalt ärevus sees, kuna vahepeal ei olnud mingit võimalust, et kaks autot üksteisest samal ajal mööduda saaksid -sest tee lihtsalt "kuivas kokku/kadus ära". Pidevalt käis mõttemäng iseendaga, et "aga mis siis kui..." Tegelikult - üks hetk see "mis siis kui" muidugi juhtuski - mõte ju tõmbab ligi. Niisiis olime vastamisi teise autoga - aga ega siin muud võimalust polegi kui üks paneb tagumise käigu sisse ja otsib võimaluse kuhu korraks kõrvale keerata, et siis teisele teed anda.
Mitmes kohas nägime ka väikeseid müügilette ilma müüjata - enamasti oli võimalik osta "Horse poo'd" - või orgaanilisi mangosid. Ei, need asjad pole sugugi nii kaugel üksteisest kui arvate :) Igatahes - jätnud endast maha 5 dollarit kogumiskarbikesse, olime 3 ülimaitsva mango võrra rikkamad. Mis mulle aga päriselt sümpariseeris oli see, et inimesed olid nii usaldavad. Sest see kõik käis ju aususe peale. Inimese päris loomus tuleb ju välja siis kui keegi teda ei kontrolli - ja siin - oli usku headusesse. Inimese heasse loomusesse. Mõte oli ilus - ja me toetasime seda :)
Nende suurte puude kaisus ja looduse mitmekesisuse keskel olles tärkas minus tõeliselt ehe igatsus muinasjuttude järgi. Ilmselt tuleb mul nüüd kuskilt J. R. R. Tolkineni "Kääbik" välja võluda ja seda uuesti lugema asuda.
Huvitavalt kombel tabasin end ka mõttelennult, et mitte meie ei saa inspiratsiooni muinasjuttudest, vaid muinasjutud - olgu need kui ilusad, koledad, ulmelised või uskumatud tahes - on inspireeritud hoopis päris elust.
Jah, niipidi.
Monday, February 27, 2012
Storm
... see polnud seenevihm
Three sisters
Kontrastid. Müstiline
Telefoniga - panoraam-pilt
Viimane hetk JOOSTA!Ilmselt mõistate, miks vajas Blue Mountainsis käimine kolme erinevat postitust. Sest Iga päev oligi nii erinev, ja samas - ma tunnen, et kui kirjutaksin-ja kleebiksin kõik kokku, oleks see ka natuke vale - sest kogemused vajavad ruumi. Nii nagu pildidki.
Jah, viimase päeva elamused kujunesid müstiliseks. Kusjuures, torm, mille keskele sattusime, tuli nii ootamatult, et peavarju jooksime lähedalasuva poekese klaasveranda varju, mis kaitses vihma ja tuule eest kolmelt poolt (poeke ise oli juba paraku kinni). Seal seismine oli muidugi lihtsalt formaalsus - sest tuul ja vihm olid oma ägedusega kõikjal. See oli omamoodi armas - inimestevaheline "võõras" olemise tunne kadus täiesti ära, sest kõik hoidsid kokku ja olid üksteisel, peaaegu, et kaisus.
Kuid enne tormivarju jooksmist - ja isegi - enne vihmasaju kohale jõudmist, olime tunnistajateks sellele, kuidas äike - justkui eikuskilt, ühe kivimüraka (mida kutsutakse Kolmeks õeks) sisse lõi. Kusjuures, pilt Kolme õe kaljust, on tehtud vaid paar minutit enne äikest. Olime sel hetkel vaateplatvormil ning nägime, mismoodi mõneded kivid peale välgu tabamust tipu poolt allapoole kukkusid. Seda mis tegelikult juhtus, me kohe ei adunudki - sest ei olnud teada, kas parajasti keegi seal all oli või mitte. Me ise olime seal samas kohas eelmisel päeval jalutamas käinud. Just, selle esimese "Õe" juurde viib väike matkarada, ning soovijatel on võimalik seda imet oma silmaga väga lähedalt kaema minna. Kuna ilm oli olnud eelmisel päeval udunue, oli uitmõtteks ka seekord väike jalutuskäik teha, ent... Tjah, ükspäev udune, teine päev päikseline, kolmandal päeval tormine.
Peale varju jooksmist aga nägime, kuidas päästeteenistus - kiirabi, tuletõrje ja politsei autod tulema hakkasid. Sel hetkel oli selge, et see välgutabamus oli midagi tõsisemat kui lihtsalt pilt mida meie nägime. Selleks hetkeks oli selge, et inimesed kes sinna jalutama olid läinud, olid saanud viga. Kes kui palju ja kui tõsiselt, me ei teadnud. Kuna olime vaateplatvormi juures endiselt, ning see on lähim suurem ala enne Kolme õe juurde viivat matkarada, toimus kõik reaalajas meie silme ees. Tuule ja tormise vihamsaju keskel jooksvad päästeteenistuse mehed, kaasa haarates oma kohvreid ja töövahendeid.
http://www.police.nsw.gov.au/news/latest_releases?sq_content_src=%2BdXJsPWh0dHBzJTNBJTJGJTJGd3d3LmViaXoucG9saWNlLm5zdy5nb3YuYXUlMkZtZWRpYSUyRjIxNTIyLmh0bWwmYWxsPTE%3D
Sel hetkel tundsin, et midagi suurt oli mind puudutanud. Ja mind hoidnud. Ja üks seesmine aken avanes. Ma ei kirjuta sellest siia, ent - nii iseenda jaoks - tahan selle märgi siia, siiski, jätta.
Jah, viimase päeva elamused kujunesid müstiliseks. Kusjuures, torm, mille keskele sattusime, tuli nii ootamatult, et peavarju jooksime lähedalasuva poekese klaasveranda varju, mis kaitses vihma ja tuule eest kolmelt poolt (poeke ise oli juba paraku kinni). Seal seismine oli muidugi lihtsalt formaalsus - sest tuul ja vihm olid oma ägedusega kõikjal. See oli omamoodi armas - inimestevaheline "võõras" olemise tunne kadus täiesti ära, sest kõik hoidsid kokku ja olid üksteisel, peaaegu, et kaisus.
Kuid enne tormivarju jooksmist - ja isegi - enne vihmasaju kohale jõudmist, olime tunnistajateks sellele, kuidas äike - justkui eikuskilt, ühe kivimüraka (mida kutsutakse Kolmeks õeks) sisse lõi. Kusjuures, pilt Kolme õe kaljust, on tehtud vaid paar minutit enne äikest. Olime sel hetkel vaateplatvormil ning nägime, mismoodi mõneded kivid peale välgu tabamust tipu poolt allapoole kukkusid. Seda mis tegelikult juhtus, me kohe ei adunudki - sest ei olnud teada, kas parajasti keegi seal all oli või mitte. Me ise olime seal samas kohas eelmisel päeval jalutamas käinud. Just, selle esimese "Õe" juurde viib väike matkarada, ning soovijatel on võimalik seda imet oma silmaga väga lähedalt kaema minna. Kuna ilm oli olnud eelmisel päeval udunue, oli uitmõtteks ka seekord väike jalutuskäik teha, ent... Tjah, ükspäev udune, teine päev päikseline, kolmandal päeval tormine.
Peale varju jooksmist aga nägime, kuidas päästeteenistus - kiirabi, tuletõrje ja politsei autod tulema hakkasid. Sel hetkel oli selge, et see välgutabamus oli midagi tõsisemat kui lihtsalt pilt mida meie nägime. Selleks hetkeks oli selge, et inimesed kes sinna jalutama olid läinud, olid saanud viga. Kes kui palju ja kui tõsiselt, me ei teadnud. Kuna olime vaateplatvormi juures endiselt, ning see on lähim suurem ala enne Kolme õe juurde viivat matkarada, toimus kõik reaalajas meie silme ees. Tuule ja tormise vihamsaju keskel jooksvad päästeteenistuse mehed, kaasa haarates oma kohvreid ja töövahendeid.
http://www.police.nsw.gov.au/news/latest_releases?sq_content_src=%2BdXJsPWh0dHBzJTNBJTJGJTJGd3d3LmViaXoucG9saWNlLm5zdy5nb3YuYXUlMkZtZWRpYSUyRjIxNTIyLmh0bWwmYWxsPTE%3D
Sel hetkel tundsin, et midagi suurt oli mind puudutanud. Ja mind hoidnud. Ja üks seesmine aken avanes. Ma ei kirjuta sellest siia, ent - nii iseenda jaoks - tahan selle märgi siia, siiski, jätta.
Wednesday, February 22, 2012
Bushwalk Sinimägedes
Siin on sinist. On näha, et on.
Kuskil... kalju all metsa sees kose lähedal (peale 1h kõndimist)
... mida kõike võib näha kui pole udune;mida kõike võib näha kui vaid - kannatlik olla
Ilus leid Mägedes. Olime jalutanud juba rohkem kui kaks tundi. Võibolla kolm. Käisime ja kastsime end ka - oli külm, aga väga Elus tunne :)A large part of the Blue Mountains is incorporated into the Greater Blue Mountains Area World Heritage Site, consisting of seven national park areas and a conservation reserve. The predominant natural vegetation of the higher ridges is eucalyptus forest. Heath-like vegetation is present on plateau edges above cliffs. The sheltered gorges often contain temperate rainforests. There are also many hanging swamps with button grass reeds and thick, deep black soil. Wollemia nobilis, the "Wollemi pine", a relict of earlier vegetation of Gondwana, is found in remote and isolated valleys of the Wollemi National Park. The main natural disasters to afflict the area are bush fires and severe storms.
The Greater Blue Mountains Area was unanimously listed as a World Heritage Area by UNESCO on 29 November 2000, becoming the fourth area in New South Wales to be listed
Blue Mountains
Tulla nii kaugele ja näha... udu...
Selline nägi välja esimene päev Sinimägedes
Pidavat maaliline olema. Panin siis silmad kinni ja kasutasin natuke kujutlusvõimetMuide, täna on ka vihmane. Vihmasel päeval vihmased postitused. Pidin graafiku järgi olema tööl, aga sain kõne, et oleme suletud. Põhjus on lihtne - meil ei ole lihtsalt vihmaga kliente, kuna keegi ei tule oma autot poleerima/pesema kui sajab. Ja kellele ma seda kohvikut seal siis ikkka avatuna pean - iseendale ja ülemusele ainult, pole vist mõtet. Igatahes - tulin raamatukokku. Siin on internetti piisavalt ja tasuta, niisamuti nagu soojust ja vaikust. Ideaalne? Jaa - eriti akna kõrval istudes.
Tegelikult ei olnud Sinimägedes nii udune ja vihmane koguaeg - aga tahtsin, et näeksite, missugune oli tervitus mägede poolt esimesel päeval. Näib, nagu oleksid nad öelnud "Me ei näita end sulle kohe... sa ole siin, ole meiega... ja küll sa siis näed... kui on aeg"
Muide, Sinimägedesse sõitmine ei olnud absoluudselt plaanis. Vähemalt mitte alguses. Ent Adelaides olles sain salapärase kõne, et plaanis on väike üllatus... niisiis - on mu uus eluaasta alanud... siniselt :)
Sinimäed asuvad Sidney vahetus läheduses. Siin on mitmeid kõrgeid jugasid, vesi laskub panga astangutelt kümneid meetreid ja metsades võib näha kasvamas puusõnajalgu. Suurim linn on Katoomba, selle lähedal on Sinimägede üks tunnus, kolm kaljujäänukit, nn kolm õde Three Sisters.
Tegelikult ei olnud Sinimägedes nii udune ja vihmane koguaeg - aga tahtsin, et näeksite, missugune oli tervitus mägede poolt esimesel päeval. Näib, nagu oleksid nad öelnud "Me ei näita end sulle kohe... sa ole siin, ole meiega... ja küll sa siis näed... kui on aeg"
Muide, Sinimägedesse sõitmine ei olnud absoluudselt plaanis. Vähemalt mitte alguses. Ent Adelaides olles sain salapärase kõne, et plaanis on väike üllatus... niisiis - on mu uus eluaasta alanud... siniselt :)
Sinimäed asuvad Sidney vahetus läheduses. Siin on mitmeid kõrgeid jugasid, vesi laskub panga astangutelt kümneid meetreid ja metsades võib näha kasvamas puusõnajalgu. Suurim linn on Katoomba, selle lähedal on Sinimägede üks tunnus, kolm kaljujäänukit, nn kolm õde Three Sisters.
Sunday, February 19, 2012
Sydney
The Rocks
Sydney Harbour Bridge
The Rocks area. Restorani katused.
Ja kui kohustuslik pilt ka tehtud, siis nagu olekski käidud
Liisu, kes ütles, et ta kunagi punast ei kanna...
Last night in Sydney. In front of the Capitol Theatre (after seeing Andrew Lloyd Webber's new musical Love Never Dies)Sydneysse jõudsime 2. veebruari hommikul. Kui lennuk oma kõrgust vähendama hakkas ning pilvekihtidest allapoole oli laskunud, olid linna kohale laotunud ühtlane hall ja vihm need, mis meid esimesena tervitasid. Olime Adelaides Margitiga just vestelnud teemal, kuivõrd kummalisi põhjuseid võivad inimesed tuua seoses sooviga mitte suveajale üle minna ja sellest kuidas inimesed mõtlematult valitsust kõiges alati süüdi näevad olevat - millest oli põgusalt juttu ka eelmisest postituses. Ühesõnaga - otsustasime ka meie oma meele siiski rõõmsana hoida ja nalja edasi kedrates leidsime ruttu, et vihmase ilma süü lasub kindlasti valitsusel. Eriti, ilmselt, loogiliselt võttes ju - Eesti valitsusel. Niisiis kirusime ilma, naersime ja saatsime tervitusi Ansipile. Loodan siiski, et see suuremat luksumist esile ei kutsunud :)
Lennujaamas oli meid juba ootamas sõber Brisbanest, kes samuti sel ajal Sydneys oli. Läksime koos kesklinna, panime kohvrid ära ning jalutasime pisut vihmases suurlinnas. Peale lõunat läksid meie teed Lauraga ajutiselt lahku - tema sõitis kohtuma oma endise klassivennaga ning meie, väikese seltskonnaga, võtsime ette pooletunnise rongisõidu Sydney Olympic Parki, millest sai peatumispaik järgnevaks neljaks päevaks. Seal nimelt, toimus Sydney salsafestival. Olympic Park (http://en.wikipedia.org/wiki/Sydney_Olympic_Park,_New_South_Wales) on piirkond, kus toimub rohkem kui 5000 üritust iga aasta, sealhulgas Sydney Royal Easter Show, Rugby Union, National Rugby League, Australian Football League ning Australian Rugby League mängud. Seal samas, ei saa unustada, võitis ka meie Erki Nool 2000 aastal Olümpia kulla.
Salsafestival üllatas mind - nii heas kui halvas. Tohutult palju oli häid tantsijaid, mistõttu tundsin end, vähemalt esimesel avaõhtul, ise pisut eemale hoidvat. Pigem vaatasin kuidas inimesed tantsivad ja imetlesin, kuidas peaaegu 90% ruumis viibijatest (ja neid oli rohkem kui tuhat), teevad salsat väga heal tasemel. Olles esimesest shokist üle saanud, otsustasin teisel päeval lihtsalt vooluga kaasa minna ja - teha nagu oskan. Sest muud ju polegi teha ja see oli parim, mida VÕIS teha :) Pealegi, selleks õhtuks olin ma ka juba vanem kui eelmisel õhtul, seega... ei saanud ju väga vaikseks jääda. Sünnipäeva õhtul ühines meiega veel üks Laura - nii, et selle päeva õhtuks olin ümbritsetud Lauraega - kes, muide, restoranis püsti tõusid ja mulle Eesti keeles sünnipäeva laulu laulsid! Vot siis neid Eesti Laurasid :)
Kuna nägime linna peal viiteid Andrew Lloyd Webberi uuele muusikalile Sydney Capitol Theatre's, mõjutas see meid lõpuks sedavõrd, et otsustasime viimasel õhtul muusikali ära vaadata ja teha väikese teatrikülastuse. Olgu öeldud, et "Love never Dies" on järg Webberi muusikalile "The Phantom of the Opera". Olen rohkem kui hämmeldunud KUIVÕRD heal tasemel see oli! Lavakujundus, valgustus, kostüümid, näitlejatöö, muusika, lauljad... tundsin, et naudin igat hetke. Ja mul tõesti tuli kananahk ihule - seda ei juhtu teatris just tihti. Hämmastavalt hea töö! Kui on võimalust, kuskil ja kunagi, seda vaatama minna, siis ma soovitan väga.
A. L. Webber: ""Love Never Dies" is, I am unshamed to say, the most personal of all my stage works to date"
Lennujaamas oli meid juba ootamas sõber Brisbanest, kes samuti sel ajal Sydneys oli. Läksime koos kesklinna, panime kohvrid ära ning jalutasime pisut vihmases suurlinnas. Peale lõunat läksid meie teed Lauraga ajutiselt lahku - tema sõitis kohtuma oma endise klassivennaga ning meie, väikese seltskonnaga, võtsime ette pooletunnise rongisõidu Sydney Olympic Parki, millest sai peatumispaik järgnevaks neljaks päevaks. Seal nimelt, toimus Sydney salsafestival. Olympic Park (http://en.wikipedia.org/wiki/Sydney_Olympic_Park,_New_South_Wales) on piirkond, kus toimub rohkem kui 5000 üritust iga aasta, sealhulgas Sydney Royal Easter Show, Rugby Union, National Rugby League, Australian Football League ning Australian Rugby League mängud. Seal samas, ei saa unustada, võitis ka meie Erki Nool 2000 aastal Olümpia kulla.
Salsafestival üllatas mind - nii heas kui halvas. Tohutult palju oli häid tantsijaid, mistõttu tundsin end, vähemalt esimesel avaõhtul, ise pisut eemale hoidvat. Pigem vaatasin kuidas inimesed tantsivad ja imetlesin, kuidas peaaegu 90% ruumis viibijatest (ja neid oli rohkem kui tuhat), teevad salsat väga heal tasemel. Olles esimesest shokist üle saanud, otsustasin teisel päeval lihtsalt vooluga kaasa minna ja - teha nagu oskan. Sest muud ju polegi teha ja see oli parim, mida VÕIS teha :) Pealegi, selleks õhtuks olin ma ka juba vanem kui eelmisel õhtul, seega... ei saanud ju väga vaikseks jääda. Sünnipäeva õhtul ühines meiega veel üks Laura - nii, et selle päeva õhtuks olin ümbritsetud Lauraega - kes, muide, restoranis püsti tõusid ja mulle Eesti keeles sünnipäeva laulu laulsid! Vot siis neid Eesti Laurasid :)
Kuna nägime linna peal viiteid Andrew Lloyd Webberi uuele muusikalile Sydney Capitol Theatre's, mõjutas see meid lõpuks sedavõrd, et otsustasime viimasel õhtul muusikali ära vaadata ja teha väikese teatrikülastuse. Olgu öeldud, et "Love never Dies" on järg Webberi muusikalile "The Phantom of the Opera". Olen rohkem kui hämmeldunud KUIVÕRD heal tasemel see oli! Lavakujundus, valgustus, kostüümid, näitlejatöö, muusika, lauljad... tundsin, et naudin igat hetke. Ja mul tõesti tuli kananahk ihule - seda ei juhtu teatris just tihti. Hämmastavalt hea töö! Kui on võimalust, kuskil ja kunagi, seda vaatama minna, siis ma soovitan väga.
A. L. Webber: ""Love Never Dies" is, I am unshamed to say, the most personal of all my stage works to date"
Subscribe to:
Posts (Atom)