Tähelepanu, valvel olla - kevad!

 

 Peale pooleteisetunnist matkamist võis siis näha niimoodi

 Kaarti ja loodust jõllitamas :)

 Kalevipoja seiklused Austraalias

 Kummuli rebitud puu sees

 Erinevad elukooslused

 .

 
Nädalavahetusel käisime Lamington National Park'is, täpsemalt Binna Burras. Viimasest korrast (ilmselt kuskil märts-aprill) olid mul väga head mälestused, mistõttu igatsesin juba ammu sinna tagasi minemist. Muidugi on see üks paras sõitmine (1,5h), ent on ka väärt oma hinda (ajakulu näol). Loomulikult ei ole minu kohaliku ümbruse tundmise pagas veel piisav, ent praeguste andmete põhjal on see üks parimaid kohti kuhu võiks üldse väljasõitu teha.  Esialgset plaani, jalutada 19km, me siiski ei järginud, kuna sõbrad näisid sellisest entsusiasmist just mitte väga vaimustunud olevat. Niisiis langetasime otsuse seekord kõndida läbi "Dave's stern circuit", mille kogupikkus oli pisut rohkem kui 12km. Alguses lihtsana tundunud jalutuskäik tõi aga nii mõnegi üllatuse (ronimised, tõusud, langused), seega oli see ühtekokku koos väikese vahva piknikuga mäenõlval, umbkaudu neljatunnine ettevõtmine.

Ilmataat on hakanud termomeetri näitu üha ülespoole kiskuma ning ka päike on oma intensiivsuse nupu ilmselt juba punase suunas käima lükanud. Päevitamisega siin ei tegelda, ainult turiste võib näost punastena ringijalutamas näha. Eile aga, tehti mulle tööl kompliment minu väidetavalt kena ja jumeka nahatooni kohta ning toodi võrdluseks kuuaja tagune palju heledam nahavärv. Tegelikkuses toimub päevitmine (nii minu kui ilmselt nii mõnegi teise puhul) lihtsalt jalutamise käigus, möödaminnes. Huvitav, kusjuures, on aga märkida, et väga paljud austraallased, siiski, on toonilt üsna valged - see tuleneb hirmust päikese kahjulikkuse eest. Seepärast eelistavad väga paljud siseruume ja autode kasutamist, sealhulgas pikkade riiete kandmist. Arvan, et see on siiski üks äärmus, millesse ei maksaks tegelikkuses laskuda, sest tagajärjed sellele on veelgi vahvamad - kohalikel on D vitamiini puudus ja nad manustavad seda tablettidena! Kas kujutate ette!? :) 

Hotellis, muide, nähti eelmisel nädalal kolme pruun-madu, mis on siin võrdlemisi mürgine elukas. Olgugi, et kaitse all - seal neid konkreetseid  isendeid enam elavate kirjas ei ole. Ei kujuta tegelikult hästi ette, et kuidas sa hotellikülalisi võimaliku ohu eest kaitstes püüad samal ajal mitte liiga teha maole - sealhulgas teda siiski kuidagi vaateväljas ja "ohutus kohas" hoides, kuni tulevad vastavat väljaõpet saanud inimesed ja selle tegelase kaasa viivad. Selleks ilmselt oleks vaja vastavat treeningut saanud tiimiliiget. Minu endagi kogemus ütleb, et kui kohe asjaga ei tegele, siis pärast pole enam seda, Millega tegeleda (viidates siinnkohal eemisel aastal pildistatud ämblikule, kes pärast lihtsalt "kadus").

Eile jooksmas käies kogesin esmaskordselt elus, mida tähendab lindude pesitsusaeg kevadel. Minu õnn, et olin selles just paar nädalat tagasi põgusalt lugenud. Nimelt on siinkandis pesaterritooriumi suhtes ühed väga tundlikud linnud nimega Magpie (tuntud kohalikele ka nime all "angry birds"), kes võimalikku ohuallikat nähes aega viitmata pesakaitsele ehk teisisõnu - rünnakule asuvad. Mu kõrv püüdis kinni kahe linnu häälitsused, mis oli veidi erinev sellest, mida võib kuulda igapäevaselt. Nägin linde minu poole lendamas ja aega viitmata ning iseenese kinnitust ootamata (et kas ikka ON tegu NENDE linduega), vehkisin õhus intensiivselt kätega, samal ajal ise edasi joostes. Vaatepilt, juhul kui keegi seda nägi, oli kahtlemata kummaline :) Kuid teada saades, mis OLEKS võinud juhtuda, on mul väga hea meel selle üle, et oma instinkti järgides kohe tegutsema asusin. Magpied võivad inimesele üsna kahju teha, sest rünnatakse üldiselt pea piirkonda. Halvimal juhul jäävad ette silmad. Palju on olnud  juhtumeid kus rattur on just nimelt linnu pärast õnnetusse sattunud. Seepärast kannavad nad siin kiivreid, millele lisaks on külge paigaldatud ka pikk antenni laadne asjandus, ilmselt tekitab see Magbiedes piisavalt segadust ning see hoiab ära suuremad kokkupõrked.

Külahull (Magpie)

Ja nii tuli kevad

'

Nii nagu algas põhjapool ekvaatorit sügis, tuli meile siin vastukaaluks kevad. Selle puhul külastasime pühapäeval lillefestivali Toowoombas, mis asub Brisbanest ca 130 km sõidu kaugusel sisemaa poole.

Toowomba sünniaastaks on nimetatud 1904, mis üldiselt linna vanust arvestades tähendab suhteliselt noort piirkonda. Oma 162 000 elanikuga peetakse seda linna suurimaks sisemaal.

 See oli nii ilus värvide mäng!

 Oli neidki kes võtsid osa aedade vahelisest võistlusest. Selline tore nurgake sümpatiseeris mind. Jah, olen süüdi, tähelepanu lilledelt läks seekord hoopis meeliköitvale aiamööblile.

Kulunud klassika. Aga ilus ikkagi. Alati.

Õhtupäike paistmas tulpide peale. Nüüdseks tean, et tulpe siin kasvatada on hullus. Mõni teeb seda aga sellegipoolest. See on paari-päeva ilu. Ja oh seda õnne kui seda nägema juhtud! (Tulbifännidele)

Jõudnud tagasi Brisbane'i, otsustasime Davidiga reisiväsimusest hoolimata salsaõhtu kasuks. Seal aga juhtus midagi natuke ootamatut. Nimelt oli välja kuulutatud tantsuvõistlus, kuhu võisid paarid end osalemiseks kirja panna kas siis eelnevalt või kohapeal registreerides. Millegipäras aga, otsustas õhtujuht, ühtlasi ka Davidi hea sõber, et teeb väikese šhokiteraapia ja kutsub temagi tantsupõrandale. Saanud muidugi ka juba rahvagi poolehoiu, polnud enam joosta kusagile. Ja nii mult käest haaratigi... tegelikkuses oli see aga väga ebamugav olukord, ennekõike minu jaoks. Tundsin, et see ei ole ilus niimoodi ettevalmistamata meid tantsupõrandale võistlema panna, pealegi, vastu meie tahtmist. Ja samas, ei olnudki enam pääsu kusagile, sest olukord oleks muutunud tobedaks kui oleksime keeldunud või sootuks ära läinud - sest kaasaelajad lihtsalt ei andnud teist võimalust. Niisiis avastasimegi end absoluudsel ootamatult ja ilma igasuguse ettevalmistuseta keset tantsupõrandat, ümbritsetuna äraootavate nägudega plaksutavatest inimestest. Lisaks palavikulisele ebameeldivale tundele pandi enne esinemist veel mikrofon suu ette ja nõuti tutvustamist. Nojah. Ja kui siis lugu käima läks, oli ainus võimalus tantsida nii hästi ja nii toredasti nagu me oskasime. Ilmselt oli see meie vaikiv kokkulepe, et ükskõik mida me seal tantsupõrandal siis ka teeme, me jääme enesekindlaks, väljapeetuks ja - rõõmsaks. Peale tantsu tundsin end aga siiski piisavalt halvasti, et mitte jääda vaid hoopis otsejoones koju minna. Halb pealepressitud tunne oli peal, ja olin tegelikult šhokis ning pisut solvunudki ootamatust tähelepanust.

Järgmisel päeval saime aga sõnumi – sest olime ju eelmisel õhtul peale oma tantsu lahkunud - oh üllatust – meid premeeriti teise kohaga! Vot siis actionit ja ootamatusi tantsupõrandal.

Tasapisi

 Nüüd siis leidis endale raami ja koha esiku seinal ka meile väga armsaks saanud pilt Tallinna Vanalinnast. Suured tänud Ruthile, kes selle imeilusa kingitusega veel viimasel päeval enne tagasilendu meid üllatas!

 Nädalavahetuse toredad plussid - on aega tegeleda asjadega, mille jaoks muul ajal mahti pole. David kusjuures ei kasuta kunagi autopesulate teenuseid. Lihtsalt selle pärast, et ise tehtud töö on reeglina efektiivsem ning vähem kulukas.

Mõni aeg tagasi sain tööd Mt Ommaney Hotellis. Nagu pildiltki näha võib, on toad jaotatud "blokkide" kaupa, kus igas väikeses "majakeses" on üleval neli ja all sama palju tubasid. Tööle on kodu-ukse eest vaid seitse minutit jalutada!

Eelmisel nädalal käisin tervisekontrollis, mis on vaja läbida uue viisa jaoks. Kolme arsti silme all veetsin ühtekokku pisut üle tunni (väikeste ootepausidega), kes kontrollisid nii füüsilist, ent ilmselt ka vaimset tervist (mulle seda muidugi ütlemata. Järelduse tegin arsti ankeeti piiludes). Tulemused tulid kiiresti - minule adresseeritud paks ümbrik potsatas postkasti juba 3 päeva peale ülevaatust, ent oh seda üllatust kui avastasin, et ümbriku sees olevat teist(!) ümbrikut ma lahti teha ei võigi, vaid pean selle nii nagu see on, immigratsiooniametile esitama. Tuleb välja, et antud juhul mul polegi õigust teada saada, kas ma olen siis "parameetritele vastav" või mitte :) 

Vedas mul siiski, et kontroll sellel nädalal ei olnud. Ei tea mis mind tabas, ent hetkel olen päris voodis ja haige. Viimati tundsin end nõnda ilmselt poolteist-kaks aasat tagasi, kuna reeglina jään ma haigeks üldse väga harva - ent nüüd see juhtus. Imelik on veidi - et väljas nii ilus ilm koguaeg ja enesetunne on hall. Umbes nii nagu meil sügisel külmaga. Kui lükkan hommikul kardinad akna eest, ei lähe pilt justkui üldse loogiliselt kokku., sest tavaliselt on ju haigused ikka vihma ja tuulega koos käinud.
Harrastan siin väikestviisi kodumaist meditsiini - tükeldan küüslaugu küüsi ja segan meega. Äärmiselt halb maitse ja hingeõhk,  teadagi,  ent loodame, et annab tulemust. Siiski peab möönma, et suure magamise peale (eilne päev jäigi üsna vahele) on enesetunne pisut paremaks läinud. Või on need taevasse tekkinud pilved täna, mis mu olemist vähehaaval paremaks teevad. Igatahes olin ma pilvi nähes Rõõõmuuus!

Tagasi Kängurumaal

 Cedar Creek. Pühapäevane (tali-)piknik.

 Mõni proovis ka varbaga vett, ent jäise vee sisse ei tihanud keegi hüpata. Siia juurde sobisid muidugi väga hästi jutud Eesti saunadest ja jääaukudest :)

 Paremgi veel kui restoranis ju!

 Õhtul õpetas meile meisterkokk kuidas pastat teha. Kalorilugejatel läheks mõõdik ilmselt tulipunaseks. Gurmaanid aga kergitavad siinkohal kindlasti uudishimulikult hoopis kulme :)

Opppaaaa!

(Tore, et fotograafe ikka jagub!)

Tagasi.

Tagasi teisel pool maakera. Tagasi Austraalias. Tagasi.

Olles loksutatud kontinentide vahelistest õhuaukudest, ajavahedest, pikale veninud tundidest, üldisest mentaalsest mürast ümberringi, võib ilmselt suisa rahulikult vaadata otsa sellele hommiku-šokile, mis meid kohale jõudes ees ootas.

Maandunud Brisbanei lennujaamas ja saanud viimaks loa elektroonilised seadmed sisse lülitada, ei võtnud aega minutitki kui Davidi sõbrale saadetud sõnumi peale "Oleme õnnelikult kohal", helises tema telefon, kust kostus heatahtlikku manitsust, mis aga, tõi aga uskumatust ja imestust täis silmad kõne vastuvõtjale. Sel hetkel ei tabanud ma veel ära, et mis on juhtunud. Ent peagi sai selgeks. Me olime kaotanud ühe päeva, sellele ise mitte tähelepanugi pöörates. Arvasime koguaeg, et jõuame tagasi esmaspäeval, ent tegelikult tervitas Austraalia meid juba teisipäevaga. Niisugust üllatust aga ei taibanud oodata.

Andy (helistaja), kes oli lubanud meile juba nädalaid tagasi vastu tulla, oli eelmisel päeval kolm tundi lennujaamas oodanud. Esimene tund aega ilmselt püüdes meid kätte saada, sealt edasi lihtsalt lähedalasuvas ostukeskuses aega parajaks tehes (ja ilmselt lootes, et me siis helistame kui jõuame), ning lõpuks koju ära minnes. Ma ei tea kuivõrd ma ise sellises situatsioonis oleksin käitunud, ent tema ainult naeris selle peale ja ütles, et hakkab meile siis (uuesti) vastu sõitma. Suutnud seda uskumatust ikka veel uskuda, küsisime üle kuupäeva ka kõrvalreisijalt. Ja olles tõepoolest veendunud, et oleme kaotanud päeva, tuli kibekiiresti helistada haiglasse. Sest - David oli end ju järgmiseks päevaks (peale meie tulemist) tööle lubanud! Mis aga tähendas - et ta polnud tegelikkuses õigeks ajaks tööle ilmunud. Õnneks sai asja ikkagi viisakalt lahendatud ja hilinemist selleks hetkeks oli olnud vaid pool tundi. Ka seal öeldi naerdes, et paneme sind täna siis haigena kirja - ja soovitati pigem koju end reisiväsimusest välja magama. Vot nii palju siis reisimisest. Pisikesed asjad võivad saada ühel hetkel väga suurteks. Väike number paberil (+1) võib muuta olukordi. Aga nüüd - oleme targemad.

Hetkel ajame ka viisa asju. Minu Working Holiday viisa aegub Septembri lõpus ning siis on vaja uus taotlus sisse anda. Selles suhtes on aga paberimajandust, millest end läbi närida vaja, veel palju ees. Pika kaalumise peale ja ausside poolt keeruliseks aetud immigratsiooni protsessi üksiknüanssidesse süüvides leidsime, et üks lahendusi, mis aitab viisa saamisel, on ametlikult kinnitada, et oleme suhtes. Ei, see pole abiellumine. Ent on midagi juriidiliselt sinnapoole - üldiselt on mõeldud see geipaaridele, sest nende paariminek abiellumise näol pole veel lubatud. Kummaline asja juures on aga see, et see kõik käib posti teel. Avaldusele lisaks (mis tuli täita meie mõistes notari juuresolekul), tuli esitada veel kinnitatud koopiaid erinevatest dokumentidest. Vastus, kas olime selles protsessis edukad, tuleb alates kümne päeva pärast. Endamisi muidugi naersime, et huvitav, kas siin abielluda saab ka posti teel (mitte, et me seda teha tahaksime!). Näiteks saadad ära avalduse, dokumendid ja paned allkirja mõne juriidiliselt volitatud isiku juures ära ja siis postitad. Ja siis jääd ootama - ja ükspäev avastad, et oled abielus? :) Ei, see on ilmselt vaid minu rumal mõttekäik. Kuid arvestades kuidas asjad töötavad, siis mitte väga ebaloogiline.

Mult on ka küsitud, kas saan lähiajal ka oma erialal töötada. Vastus on aga kahjuks ikka veel ei. Käesoleva viisaga pole see ammugi võimalik, ning kui anda taotlus sisse uue viisa jaoks, tuleb endiselt oodata, mil see aktsepteeritakse. Bridgeing visa ajal (mis tähendab perioodi, kus sinu viisa taotlus on läbitöötamisel), kehtivad sinu eelmise viisa tingimused. Nii, et ei. Ei saa veel. Küll aga ei jää ma seda imelist päeva lihtsalt ootama - sest nii võib ju ära närtsida vahepeal. Seega olen hakanud siin vaikselt jälle tööd otsima. Tõele au andes, on ka juba kaks töövestlust järgmiseks nädalaks paigas. Eks kirjutan lähemalt kui on, millest kirjutada :)

Eelmisel nädalavahetusel rajasime aeda peenrakese, kus püüame kasvatada herneid, sibulaid, salatit ja tilli. Esialgu natuke - ja eks siis saab näha, kas oleme edukad. Kui jah, teeme edasi. Ööd on siiski etteaimamatud ja võivad oma jaheduse poolest jääda ikka veel alla 10 kraadi - vastukaaluks päevale, mil näiteks täna oli kraade 27. Nii see kõikumine siin toimub. Mõni ime siis, et teatud taimed on oma kasvuprotsessi peatanud. Näiteks minu chillibeebid potis - ütleks, et ei idane ja ei mädane. No pisikesed rohelised nupsud seal on, aga need olid ka juba 6 nädalat tagasi enne lahkumist.

PS! Eesti on nüüd Brisbanes kõvasti fänne juurde saanud! - Nende näol kes ise käinud ja nende jaoks kes pilte näinud ;)

Tagasi Kängurumaale, vahepeatumisega Nice'is

Tabatud (veel tundmatu) papparazzi poolt!

Hommikusöök Nice'is: Ema, Jamie ja Davidiga.

 Ohmammamiia-ohmychocholaaaataaa! Nii krõbedat ja šokolaadist tilkuvad saia vist mujal maailmas ei anta. Muljetavaldav nauding.

 Turistikas

 Korraks sai varju. Käisime mägikülas ronimas.

Väike veesõda :)

Kuna minu ema planeeris end pooleks aastaks Nice'i - ent külasäiku kodumaale plaanida ilma ema nägemata, ju ei saa - otsustasime - et tagasiteel Brisbane'i, võtame ette ka selle linna. Meie kohtumine oli küll üürike, ent armas. Ja parem olgu üürike, kui et üldse olemata.

Nice on absoluudselt fantastiline linn - oma vaadete, maalilisuse ja looduse poolest. Absoluudselt märkimisväärne on ta ka oma hindade ja liiluse poolest - millest hullemat ma vist siiani polegi kuskil näinud. Kui kaaskodanikul ei õnnestu leida parkimiskohta parkimisplatsil, siis ta lihtsalt - pargib kellegi kinni. Ja siis on oma asi kuidas sealt pärast välja saad. Kui veab, loivatakse 15 minuti pärast kusagilt lähimast kõrtsist välja ja nihutatakse autot. Vabandust vaevalt, et keegi palub, sest kõigil on koguaeg õigus. Neil on õigus sulle ka signaali lasta kui sa nende arvates liikluses olles rohkem kui sekundi mõttepausi pead. Liiklusohtlikke olukordi tekib igal sekundil ja tavaline on seegi, et sõidetakse ringi mõlgitud autodega - keegi lihtsalt ei vaevugi enam neid mõlke parandama. Nagunii tulevad uued kui on vaja oma temperamenti näidata. 

No samas - eks head on ikka ka. Süüa näiteks oskavad nad teha. Ja oskavad oma linna ilusana hoida. Nad oskavad nautida, oskavad elada ja oskavad rõõmsad olla. Nad on kirglikud ja ootamatud selle sõna kõige halvemas ja kõige paremas mõttes.

Hetked Maarjamaal

 Hetked on kaduvad, ent mälestus nendest mitte :)

 Vanaema köögiaken. Seda kohta kutsub süda Koduks.

 Piknik Peipsi ääres

Õhtusöögil vanaisa ja Ruthi juures. Pildil naeratavad: Vanaisa Rein ja David

 Tiina sünnipäevapidu läbi lillede

 Meeleolu

 Toredad hetked. Hea, et kinnipüütud :)

Vot siis kus! Helen sai olla üllatuskülaline iseenda pulmas!

Tartus tabati kaks lendoravat. Väidetavad kahlusalused Elisabet ja Kairi.

Arheoloogi pilku puurides

Kängurumaalt Maarjamaale, vahepeatusega Hollandis

 Kairi ja Olavi pesa Haagis

Silmarõõmud Amsterdamis

 Keelatud pilt facebookis. Ma siis ei ütle kus see tehtud on :) Äkki seekord läheb õnneks ja on lubatud. Pildil perekond väliseestlased Austraaliast saabunud väliskülalisega.

 Imekalad, kes teevad sulle beebipehmed jalad, toitudes surnud naharakkudest. Jalad vette pistnud, oli esimene reaktsioon need sealt kohe välja võtta, sest tunne oli ikka üsna kummaline - tulevad parvega ja muudkui nakitsevad!!

 Avifaunas istusid linnud sõna otseses mõttes pähe!

Eesti neiu Haagi teedel :-)

Reis kodumaale oli juba alguses plaanitud läbi Hollandi, sest nii nagu olin lubanud sügisel - tulla tagasi Eestisse Amsterdami kaudu - tuli see nüüd teoks teha. Mis siin salata, eks see antud sõna oli ikka pigem ikka meeldivaks kohustuseks kui et pealevõetud lisakoormaks. Niisiis sai välja otsitud lend, mis viiks Brisbanest Amsterdami. Selle hind oli muidugi istuda 7,5h Hiina lennujaamas, mille akendest oli vaid näha halli udu. Seljatanud 9h lendamist Brisbane poolt, oli  liikumisvajadus niivõrd suur, et ma lihtsalt tiirutasin, kotid kärul, lennujaamas ringi nagu mõnes suures pargis - kusjuures poodidesse mitte sisse minneski. Kuid siiski - hakkas see hall udu nende suurte klaasseinade taga mind mingil uuesti painama. Võiksin ju olla pahane või visata paar solvavat sõna Hiina poole kuid... me vist oleme selles udus seal kõik süüdi. Me kõik, kes me tarbime odavat plastkaupa ühekordselt ja otstarbetult ja nõuame lisa. Muidugi tuleb see lisa sealt. Aga tuleb, sest tarbja nõuab. Hiina muidugi pole ka päris süüst puhas - ja süüdi on ta ilmselt selles, et ei ole veel nii oskuslikult suutnud hakata mõtlema säästlikule tootmisele.

Kuidagi siiski läks see 7,5h üsna märkamatult. Ilmselt selle pärast, et olin mõtetega juba kusagil kaugel mujal, ning vahepeal ka vaikses nurgakeses oma koti najal tukkudes ja vahepeal kaasavõetud raamatud piiludes mööduvad minutid kiiresti.

Amsterdamis tervitati mind varahommikul õhupallide sülemiga, mis oli hirmvahva. Selle eest tänud Olavile, kes viitsis end (liiga) vara hommikul autole hääled sisse ajades Haagi linnast Amsterdami lennuväljale sõitutada.

Aitäh selle toreda ja vaieldamatult armsa koosveedetud aja eest Kairile, Olavile, Erkile, Robinile ja Norale, seal merepinnast madalamal - juustu ja ratta kuningriigis.