Kohtumised

 Esimeseks külaliseks juhtus olema minu endine töökaaslane Ms Rose, kes on ühtlasi ka Noah Austraalia-ristiema! Oli vahva pärastlõuna ning me kõik tundsime rõõmu (taas-)kohtumise üle!

 No mõnel lihtsalt ongi naeratus kõrvuni koguaeg! :)

 Käisime mu sõbranna Jenniferi poja Marty sünnipäeval, kes sai 1-aastaseks! Sünnipäev toimus pargis ning oli piraadi-teemaline. Siin siis minu piraadid!

 Sünnipäevalised. Siinkohal tasub ära märkida, et kui teemapidusid tehakse, siis külalised kusjuures riietuvadKI vastavalt! Jenniferilgi oli kõik üsna detailideni välja planeeritud ja tehtud. Einoh kift ka omamoodi - seegi ju tegelikult kunst! Kaduv kunst.

 Mina ja Jennifer. Nagu näha siis jäin ma piraatlusele veidi alla!

See eest oli kift teisi vaadata!

Meie esimene Aussie-perefoto!

Tere Austraalia!

Vaatan oma pisikest lapsukest ja mõtlen - kus küll on jõudnud tema alles käia! (Endal pole veel oskust sammugi astuda!). Kui palju ta on näinud ja kui paljusid inimesi on ta juba pannud endasse armuma! Oma lapselikul moel muidugi, süütu ilme ja avatud südamega. Ja samas on see piir nii õhkõrn... see et kas see on siis armas jälg, mis me oleme inimeste südametesse jätnud või on see hoopis... valu? Ma tahan väga loota ja loodangi, et need kes meie peale mõeldes südames sähvatust tunnevad, seda pigem armsaks peavad. Armastusega ongi keerulised lood. Ja mõnikord eriti keerulised. Meil siin ju ka, sest meiegi mõtleme nende peale kes meist on kaugel. Ent meie soov oleks, nii nagu ütles Noah issi, et mitte "heartbreaker" vaid "heartwarmer" olla. Hoidkem ikka südamed soojad ja heale avatud. Sest see, et me pole hetkel üksteise eludes füüsiliselt nähtavad, ei tähenda, et me seal ei eksisteeriks! Hoiame mõtet ja hoiame sidet.

 Eesti-poiss Tallinna lennujaamas

Reisumees lennukis

Ja näed mahubki "kohvrisse"!

Noah on juba paaril korral ka skype vestlusi pidanud, nii oma Inglismaa (ja ainsa-) vanaema kui ka Pakistani sugulastega. See on nii tore-vahva kuidas ta ekraani uudistab, ja kui sealt siis tuttav nägu vastu vaatab, läheb tal suu naerule! Ma küll ei taha teda kasvatada liialt tehnikaks sõltuvaks, ent arvuti ja skype lihtsalt on meie peres natukene ehk teisel kohal. See on paratamatu kui ollakse nii kaugel üksteisest, sest ühendust on ju vaja hoida! Siis muutub tehnika sillaks meie kõigi vahel. Ja ma usun, et väga tähtis on, et see sild seal oleks.

Aga vot nii me tulime! Ja jõudsimegi kohale :)

13.04 õhtu

Pean tunnistama, et lendamine beebiga on üks paras väljakutse küll, erilist tähelepanu siinkohal võiksid pälvida turvaväravad! Kõigepealt tuleb ju kogu kupatus mis sul kaasas on, lindi peale saada - siis tuleb arvuti-fotokas-telefon eraldi välja tõsta. Pluss vöö ära võtta ja kingad. Arvanud,et olen kõik nüüd ilusasti ära teinud, tuli välja, et ka beebi tuleb kõhukotist välja võtta ja kõhukottki masinast läbi lasta! No heaküll. Aga kes ja kuidas need asjad kõik tagasi pärast paneb, eriti veel kui sul beebi käes on?! See olukord oli nii jabur et ma ei hakanud isegi kellegi ees vabandama, et mul nii kaua läheb! Üsna ruttu siiski sain aru et abi lihtsalt ON hädavajalik ja kiirema toimetamise huvides palusin (igas lennujaamas kus väravaid läbima pidime!) endale kõige sümpaatsemana tunduvat turvanaist Noah-d hoidma seni kuni ma asjadega jälle valmis saan. Saime hakkama! Kusjuures eranditult kõik turvatöötajad kes teda hoida said, muutusid kohe silmnähtavalt rõõmsamaks ja naeratasid! See on vahva mida üks pisike inimeselaps teha suudab, ise seda teadmatagi!

 Esimesed kallid esimesel hommikul

 Issi Noah ja Noah issi

Uudistamas ümbrust

(Esimene päev peale saabumist).

New beginning

02.09.2015

Uue alguse puhul on ilus see ära märkida. Panna maha teetähis, kust alates hakatakse midagi uut üles ehitama, arvestama. Sealt hakkab ka uus kasvama ja uued tuuled puhuma. Sinna saab alati tagasi vaadata (nii nagu me mõnikord ikka käidud tee peale vaatame ja võime end tabada imestuselt) ja sellest samast verstapostist kuudes ja hiljem aastates uuesti möödudes on ilmselt üks teistmoodi eriline tunne sees. Ma loodan ja usun siiralt, et meie kooskasvamine saab olema pühendunud, hõlmates heasoovlikkust ja austust teineteise suhtes. Ja nii nagu loeb mõte millega sa midagi üles ehitad, loevad ka eeskujud keda sa oma elus tähtsaks pead.

 

Käsikäes

 To hold, to keep

 

 



 

 

 Kolmekesi

 

 

 

 Üllatuskülaline

 Hetkerõõm koos ootamisrõõmuga

 

 

 

Lapsekingades

Ja mida ma olen siis õppinud?

Olen õppinud, et seda küsimust peaksime endilt tihemini küsima. Et teha vahekokkuvõtteid oma eneste eludes, et näha tervikpilti - või kui mitte päris - siis vähemalt terviklikumat. Et panna ennast kuidagi kokku. Ja läbi selle lasta ka teistel enda ümber olla. Harmoonilisemalt. Niisiis, mida ma olen õppinud? Mida olete teie õppinud?

 

Olen õppinud, et vaikses päevas võib palju rohkem sündida kui tundides, mis läbitud väliselt produktiivselt. Sest produktiivsus pole see, mis me teeme selleks, et näidata teistele, vaid produktiivsus on see kui me näitame midagi iseendale ja olulistele inimestele meie ümber. Produktiivsus on vaikne kasvamine.

 

Olen õppinud, et selleks, et armastada, peab ennekõike oskama armastada iseennast. See kõlab niivõrd korratud-räägitud-leierdatud, aga ometi, teatud kontekstis justnagu taasavastatud uus tõde. Mitte enesearmastusest ei räägi ma siin, vaid nendest pisikestest võitudest iseenda üle, mis meie südameid kasvatavad.

 

Ja ma olen õppinud, et on veel nii palju asju mille suhtes olen ikka veel pime. Meile on antud päevavalgus, et me näeksime - aga tegelikult me koormame oma mõtet jaburustega. Ma olen näinud mismoodi me ise põhjustame oma mõtete kinnijooksmise, mismoodi me usume sellesse, mida meile söödetakse - ilma, et me oleksime kasvõi korrakski valmis avama südame silmi. Ma olen õppinud, et kõige raskem on tunnistada, et olen eksinud. Et olen olnud pime. Ei, ma pole nägija nüüdki, aga ma vähemalt arvan end aimavat, kus ma liigun. Ma kompan.

Inimestes minu ümber on niivõrd palju tahke, ja pinna alla näha pole alati lihtne. Ja teinekord olen ma hoopis kammitsetud iseenese teadmatusest, sellest, millist pilti on maailm minu ümber tahtnud, et ma usuksin. Aga kas teate mis - me oleme kõik ühtmoodi pimedad kuni me oma südameid ei ava!

 

Ja polegi vahet kas ma olen Austraalias või Eestis, sest ühtmoodi pimedad on ööd mõlemal pool. Lõpuks loeb see, kui ausalt me oma elusid elame. Kui palju me armastame, ja kui palju me saadame oma mõtteid nende suunas, kes meile loevad. Kas nad siis on kaugel või lähedal. Mis loeb, on ühendus. Hoiame seda. Sest isegi kirjutamata mõtted on mõtted, ka lausumata emotsioonid on reaalsed. Seni kuni me hoiame südamed lahti, toimib ka side. Kätt südamele pannes - ma tõesti kannan teid endaga - koguaeg. Te ilmselt tunnete. Ja kannate mindki. Sest ma tunnen nii. Ja see on reaalne.

Vaiksed jõulud ja vana aasta lõpp

Jõulud möödusid vaikselt, ent toredasti. Mitte üleliia vaimustavalt või käratsedes, ent siiski armsalt tasaselt tähistades. Sel aastal jõudis ka killuke jõulutunnet minuni, ei teagi, kes selle teele pani. Igatahes - ma sain kätte! Aitäh teile, mu kallid, kes te südames ńii lähedal olete!

 

Kuna Montessori keskus oli jõulude ajal kaks nädalat suvevaheajaks suletud, oli aega, et olla ja avastada. Otsustasin Melbourne´i kasuks!

 

Minu elus ON midagi uut. Aga see uus avab end tasapisi. Ma usun, et varsti ka teile.

Jagan mõned pildid.

Esimese õhtu jalutuskäik

 

Vastus küsimustele et millal ja kui palju Eestlasti on Austraaliasse tulnud

Põiktänav

 

 
 

Jõulupäeva hommik

 

Jõuluõhtu

 
 

 Aururong. Midagi vanematest aegadest

 

No mis nägu see on!

Teate mis toimub?

Kohvi joomine - ainult, et selles joogis oli lisaks kohvile veel tumedat ja heledat shokolaadi sees. Tublisti. Kohvi kuulus jagamisele, muidu poleks ilmselt välja kandnud :)

Üle aia ja ikka metsa poole

Street food

 

Great Ocean Road

 



Melbournei Eesti Päevad. Vana aasta õhtul!

Pildiblogi

Minu Laura, kes oli teel Uus-Meremaale, tuli mulle nädalavahetuseks külla! :)

 

 Viisin Laura Majo´sse sööma. Restoran, mis oli minu esimeseks töökohaks Brisbanes.

 Ilusa päeva ilus hommik terrassil

 

 

 No Junk Mail. Nii ütleb mu postkast.

Lihtsalt jäädvustasin midagi lihtsat, igapäevast, tavalist, peaaegu märkamatut.

 

 Väga julged emme ja beebi-possum! Nad näitasid end Montessori lastele :)

 

 

 Scandinavian Festival in Brisbane. Üllatavalt armsa rott-koeraga sain kokku.

Vabandust väljenduse eest aga - ma ei tea ka paremat võrdlust.

 

Eesti asjad. Moosid ja kommid olid ka, kõrval laua peal! Meil läks täitsa toredasti, inimesed tundsid Eesti vastu siirast huvi.

 

Zoomitud. Tabatud.

Welcome to MCI :)

Käes on Oktoober ja elu on lihtsalt lennanud. Minu viimane postitus on tehtud 12 Augustil - peaaegu kaks kuud tagasi! Kuidas võtta kokku seda mis on vahepeal toimunud, ma ei tea. Ideaalis oleksin ma ju pidanud vahepeal sissekandeid tegema. Võib-olla peaksin blogiga mingisuguse lihtsama diili tegema - vähem korraga. Ma küll ei näe seda, et te siin vaatamas käite, aga ma tean, et tegelikult ju käite.

 

Ma tunnen, et olen jõudnud punkti kus õpin elu usaldama ja kontrolli loovutama. Olen aru saanud, et meie võimuses on oma elu juhtida teatud punktini, millest edasi tuleb valik: kas ujuda vastuvoolu või võtta vastu see, mis tuleb loomulikku radapidi. Muuseas, mõlemad võivad isegi olla õiged valikud, aga eks see on tunnetuse küsimus. Alustades sellest, et mida annab vastuvoolu ujumine ja kui kaua seda tegema peab. On see saatus või minu enese jonn? Kangekaelsus? Kaela ju ka murdma ei pea selle pärast! Aga üks on ka kindel: kui su süda ütleb, et tuleb ujuda, siis uju! Aga vaata, et see on su süda, mis ütleb. Mitte miski muu ilmajõud.

 

Lühidalt öeldes, ma ei tea kuidas viisaga läheb. Aga kõik selle ümber on heades toonides elu värvid. Ma saaksin jätkata ka järgmisel aastal oma töökohal, enamgi veel - Ms Renuka tahab väga, et jätkaksin ja tema esialgne plaan on mind panna koolieelikute rühma. See on hoopis teine vastutus, ent ma võtan seda ka kui väljakutset ja komplimenti. Vahetevahel tundub mulle, et tal on minusse usku rohkem kui ma ise usuksin. Aga ma tänan teda selle eest - sest eks on ju tõde seegi, et inimeste mõtted meie ümber mõjutavad meie käitumist. Kui need mõtted meist on positiivsed, siis me tahamegi ise olla paremad ja hakkame vastavalt käituma. Renuka oli see kes mind kannustas Montessoris uusi sihte võtma. Tema inspireeris mind. Tegema. Püüdma. Lendama kõrgemalt. Tegema teate mida? Astuma sisse Montessori Centre Internationali!

 

See oli huvitav vestlus, aga ma ei teadnud kuivõrd tõsiselt ma seda võtan. Siiski andsin võimaluse ja kirjutasin koolile. Sellele järgnes dokumentide saatmine ja Skype intervjuu (kell 10 õhtul! Sest intervjuu oli Londoni aja järgi kell 1 päeval). Veel dokumente. Ja siis sain vastuse: olen oodatud nende juurde õppima!

Nüüd õpingi kaugõppes. Töötan ja õpin. Reedel saatsin ära oma esimese assignment´i. Mul on omad hirmud, aga samas ma tean, et hirm võib nii pidurdada kui ka kannustada. Ja olen teel sinna, kus mu hirm muutub iga päevaga väiksemaks. Sel lihtsalt põhjusel, et ma ei eita selle olemasolu. Aga kui sa ei eita hirmu, ent seisad sellega silmitsi, siis mingi aja pärast see kaob. See leiab lahenduse. See on reaalsus minu elus - siin ja praegu. Ma seisan sellega silmitsi, seepärast ma tean jagada.

 

Montessori Internationalis kursuse lõpetades on mul taskus rahvusvaheliselt tunnustatud diplom, mis on kehtiv nii Austraalias kui ka paljudes muudes maailmariikides, sealhulgas ka enamikes Euroopa riikides. Hetkeolukorda arvestades on see parim lahendus üldse :)

 

 

Australian Police Force :)
Meil käis politsei külas, kokku oli üheksa ratast! Lastel oli nii huvitav, ja küsimusi oi kui palju! Nagu juuresoleval pildil näha, polnud lapsed ainsad, kel nägu naerul oli.